Armastada kirglikult maailma (1967-2017)

50 aastat tagasi, 8. oktoobril 1967, Navarra ülikooli kampuses pidas püha Josemaría jutlust „Armastada kirglikult maailma.” Avaldame teksti eesti keeles.

Püha Josemaría õpetused
Opus Dei - Armastada kirglikult maailma (1967-2017)

Püha Josemaría, Armastada kirglikult maailma (hispaania keeles)

Te kuulsite äsja kahte lugemist Pühakirjast 21. pühapäeval pärast Nelipühi. Jumalasõna viis teid keskkonda, kuhu ma tahan viia ka oma sõnad, mida nüüd teile ütlen. Need on preestri sõnad, mida ta lausub suurele Jumala laste perekonnale Tema pühas Kirikus. Sõnad, mis tahavad olla üleloomulikud, tuua sõnumit Jumala suurusest ja Tema halastusest inimeste peale. Sõnad, mis valmistavad teid võtma vastu imelist Armulauda, mida me täna Navarra ülikooli kampuses pühitseme.

Mõelge hetkeks sellele, mida ma ütlesin. Me pühitseme püha Armulauda, Issanda Ihu ja Vere sakramentaalset ohvrit, ususaladust, mis sisaldab endas kõiki kristlikke saladusi. Seepärast pühitseme me kõige pühamat ja kõige olemisülesemat tegevust, mida inimesed Jumala armu abil saavad selles elus teostada: võtta vastu Issanda Ihu ja Verd, mis mõneti on nagu maiste ja ajaliste sidemete vallapäästmine, et olla juba koos Jumalaga Taevas, kus Kristus ise pühib pisarad meie silmist ja kus ei ole surma ega nuttu ega väsimusohkeid, sest vana maailm on otsa saanud.[1]

Seda nõnda lohutavat ja sügavat tõde, Armulaua eshatoloogilist tähendust, nagu seda nimetavad teoloogid, võib aga vääriti mõista. See on ikka olnud nii, kui on tahetud kristlikku elu näidata kui midagi puhtvaimset, spiritualistlikku, omast erakordsetele, puhastele inimestele, kes ei sekku maailma põlastusväärsetesse asjadesse või vähemalt taluvad neid nagu midagi sellist, mis paratamatult vaimuga kaasneb, kuni me siin maa peal elame.

Asjade sellisel nägemisel muutub kirik sõna otseses mõttes kristliku elu keskmeks. Ja kristlaseks olemine tähendab seega kirikus käimist, osalemist pühadel tseremooniatel, tegelemist kiriklike asjadega eraldatud maailmas, mida peetakse Taeva eeskojaks, sellal kui tavaline maailm liigub oma rada. Kristlik õpetus ja elu armus puudutavad siis põgusalt inimajaloo tormilist kulgu, sellega kohtumata.

Sellel oktoobrihommikul Issanda paasa kordamisse süüvimiseks ettevalmistudes vastame sellisele kristlust moonutavale nägemusele lihtsalt ei. Mõtisklege hetke nende raamide üle, mis ümbritsevad Armulauda, meie tänupalvet: me oleme iselaadses pühakojas, mille lööv on ülikooli kampus, altarimaal – ülikooli raamatukogu, eemal on masinad, mis ehitavad uusi hooneid, ja meie kohal on Navarra taevas…

Kas see loetelu ei kinnita teile käegakatsutaval ja unustamatul viisil, et teie kristliku elu tõeline asupaik on tavaline elu? Mu lapsed, seal, kus on teie vennad, inimesed, seal kus on teie püüdlused, teie töö, teie armastused, seal on ka teie igapäevane kohtumispaik Kristusega. Seal, maiste materiaalsete asjade keskel peame end pühitsema, teenides Jumalat ja kõiki inimesi.

Seda olen ma pidevalt õpetanud Pühakirja sõnadega: maailm ei ole halb, sest see on tulnud Jumala käest, sest see on Tema looming, sest Ta vaatas seda ja nägi, et see on hea.[2] Meie, inimesed, teeme selle oma pattude ja truudusetusega halvaks ja inetuks. Ärge selles kahelge, mu lapsed – igasugune möödahiilimine igapäevasest ausast tõelisusest on teie jaoks, maailma-inimesed, Jumala tahte vastane tegu.

Vastupidi – te peaksite nüüd uue selgusega mõistma, et Jumal kutsub teid Teda teenima tavalistes asjades, materiaalsetes, ilmalikes ülesannetes: laboratooriumis, haigla operatsioonisaalis, kasarmus, ülikooli kateedris, tehases, töökojas, põllul, perekonnas – tervel laial tööpõllul ootab Jumal meid iga päev. Olgu see teile selge: kõige tavalisemates olukordades on midagi püha, jumalikku, varjatut, mida igaühel teist tuleb avastada.

Mul on tavaks üliõpilastele ja töölistele, kes 1930. aastatel minu juurde tulid, öelda, et nad peavad teadma, kuidas oma vaimuelu materialiseerida. Ma tahtsin neid hoida eemal tolleaegsest ja ka praegusest nii sagedasest kiusatusest elada nagu kahte elu: ühelt poolt siseelu, Jumalaga ühendatud elu, ja teisalt, sellest eraldatud perekonnaelu, tööalast ja ühiskondlikku elu, mis on täis väikesi maiseid reaalsusi.

Ei, mu lapsed! Kahte elu ei saa elada! Me ei saa olla nagu skisofreenikud, kui me tahame olla kristlased. On üksainuke elu, mis koosneb lihast ja vaimust, ja selles peame me elama püha hinge ja kehaga ning täidetuna Jumalaga – selle nähtamatu Jumalaga, keda me kohtame kõige nähtavamates ja materiaalsemates asjades.

Ei ole teist teed, mu lapsed: kas me oskame kohtuda oma tavalises elus Issandaga või ei kohta me Teda kunagi. Seepärast võin teile öelda, et meie ajastul on vaja mateeriale ja olukordadele, mis näivad kõige tavalisemad, anda tagasi nende õilis esialgne mõte, panna nad Jumalariigi teenistusse, anda neile vaimsus, tehes neist vahendi ja võimaluse pidevaks kohtumiseks Jeesuse Kristusega.

Tõeline kristlus, mis tunnistab kogu liha ülestõusmist, põrkub alati kokku, nagu on ka loogiline, dis-inkarnatsiooniga, kartmata süüdistust materialismis. Seepärast on lubatud rääkida kristlikust materialismist, mis astub julgelt vastu materialismile, mis on pime vaimu suhtes.

Mis on sakramendid – Lihaks saanud Sõna jalajäljed, nagu ütlesid esimesed kristlased – kui mitte kõige selgemad märgid sellest teest, mille Jumal on valinud, et meid pühitseda ja Taevasse viia? Kas te ei tea, et iga sakrament on Jumala arm kogu oma loova ja lunastava väega, mida meile antakse materiaalsete vahendite kaudu? Et Armulaud, mida me juba varsti vastu võtame, on meie Lunastaja jumalik Ihu ja Veri, mida meile pakutakse selle maailma alandliku mateeria, leiva ja veini kujul, inimese kasvatatud loomulike elementide kaudu,[3] nagu viimane oikumeeniline kirikukogu meile meenutas?

On mõistetav, mu lapsed, et apostel kirjutas: kõik on teie päralt, teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt.[4] See on liikumine ülespoole, mida meie südamesse valatud Püha Vaim tahab maailmas esile kutsuda: maa pealt Issanda auhiilguse poole. Ja et oleks selge, et see liikumine hõlmab isegi seda, mis näib kõige proosalisem. Ka püha Paulus kirjutab: kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jumala austamiseks! [5]

See Pühakirja õpetus, mis on teadupärast Opus Dei vaimu keskmes, paneb teid tegema oma tööd täiuslikult, armastama Jumalat ja inimesi, panema armastust oma tavalise päeva väikestesse asjadesse, avastades selle ”millegi jumaliku”, mis peitub üksikasjades. Kui hästi sobivad siia Hispaania poeedi värsid: Tee seda aeglaselt ja hoolikalt,/ asju hästi teha/on tähtsam kui neid teha.[6]

Ma kinnitan teile, mu lapsed, kui kristlane teeb armastusega kõige tähtsusetumaid igapäevaseid töid, siis on need üle ujutatud Jumala olemisülesusest. Seepärast olen teile korranud, pidevalt korrutanud, et kristlik kutsumus seisneb igapäevasest proosast luule tegemises. Näib, et silmapiiril taevas ja maa ühinevad. Kuid ei, tegelikult saavad nad kokku teie südames, kui te elate pühalt igapäevast elu…

Püha Josemaría Navarra Ülikoolis

Ma just ütlesin, et tuleb elada pühalt igapäevast elu. Ja nende sõnade all mõtlen ma teie kristlike tegemiste kogu tegevuskava. Jätke seega unistused, vääridealism, fantaasiad, ühesõnaga see, mida võiks nimetada müstiliseks soovmõtlemiseks – kui ma ei oleks abielus, kui mul ei oleks seda ametit, kui mul oleks parem tervis, kui ma oleksin noor, kui ma oleksin vana!... Hoidke seevastu kinni kõige materiaalsemast ja vahetumast tegelikkusest, sest Issand on seal: Vaadake mu käsi ja mu jalgu, ütleb ülestõusnud Jeesus, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat![7]

Ilmalikus maailmas, kus te ringi liigute, on palju külgi, mis neid tõdesid valgustavad. Mõelge näiteks oma käitumisele ühiskonna kodanikena. Inimene, kes teab, et maailm, ja mitte ainult kirik, on Kristusega kohtumise paik, armastab seda maailma, püüab omandada hea intellektuaalse ja erialase ettevalmistuse, kujundab täieliku vabadusega oma isilikud seisukohad probleemide suhtes, mis ta ümber on, ning võtab seega ise vastu otsuseid, mis – selleks, et olla kristlase otsused – nõuavad järelemõtlemist, mis püüavad alandlikult mõista Jumala tahet väikestes ja suurtes elulistes üksikasjades.

Kuid sellel kristlasel ei tule kunagi uskuda või öelda, et ta laskub kirikust alla maailma, et esindada Kirikut, ja et tema otsused on antud probleemi katoliiklikud lahendused. Nii ei saa olla, mu lapsed! See oleks klerikalism, ametlik katoliiklus või kuidas tahes te soovite seda nimetada. Igal juhul oleks see asjade loomuse kallal vägivalla tarvitamine. Püüdke igal pool levitada ilmikliku vaimulaadi tõde, mis viib kolme järgmise järelduseni: olla piisavalt aus, et võtta endale isiklik vastutus; olla piisavalt kristlik, et austada usuvendi, kes pakuvad vaba arvamuse alla kuuluvates küsimustes teistsuguseid lahendusi nendest, mis on teil; ja olla piisavalt katoliiklik, et teenida meie Ema, Kirikut, segamata teda inimlikesse tülidesse.

On selge, et selles vallas nagu teisteski, ei saa te igapäevase elu pühalt elamise plaani ellu viia, kui te ei tunne rõõmu vabadusest, mille teile annab Kirik ja teie väärikus meeste ja naistena, kes on loodud Jumala näo järgi. Isiklik vabadus on kristlikus elus peamine. Kuid ärge unustage, mu lapsed, et ma räägin alati vastustustundlikust vabadusest.

Tõlgendage seega minu sõnu nii, nagu nad on – need on kutse kasutada oma õigusi iga päev, mitte ainult hädaolukorras, ja täita õilsalt oma kodanikukohustusi poliitilises elus, majanduselus, ülikoolis, ametikohal, võttes julgelt vastu kõigi oma vabade otsustuste ja isikliku sõltumatuse tagajärjed. Ja see kristlik ilmiklik vaimulaad laseb teil põgeneda sallimatuse eest, fanatismi eest, ja kui seda öelda positiivselt, see laseb meil elada rahus kõigi inimestega ning edendada mõistmist terves ühiskonnas.

Ma tean, et teile pole vaja meenutada seda, mida olen korranud nii palju aastaid. Kodanikuvabaduse, kõrvutielamise ja üksteise mõistmise õpetus moodustavad peamise osa sõnumist, mida Opus Dei levitab. Kas ma pean kinnitama, et mehed ja naised, kes tahavad Jeesust Kristust teenida Jumala Töös, on lihtsalt teistega võrdsed kodanikud, kes püüavad elada oma kristliku kutsumuse järgi, vastutades täielikult kõige eest, mis sellega kaasneb?

Miski ei erista minu lapsi nende kaaskodanikest. Seevastu pole neil midagi ühist religioossete kongregatsioonide liikmetega peale usu. Ma armastan orduinimesi ning austan ja imetlen nende klausuuri, apostolaate, nende maailmast lahtiütlemist – contemptus mundi’t –, mis on teistsugused pühaduse märgid Kirikus. Kuid Issand ei ole mulle andnud kutsumust ordusse astuda ja kui ma seda sooviksin, ei oleks see minu jaoks õige. Ükski maine võim ei saa mind kohustada mungaks saama, nagu ükski võim ei saa mind sundida abielluma. Ma olen ilmikpreester, Jeesuse Kristuse preester, kes armastab kirglikult maailma.

Need, kes on koos minu, vaese patusega, Jeesuse Kristuse järel käinud, on üsna väike arv preestreid, kellel varem on olnud ilmalik elukutse või amet, ja arvukalt paljude maailma piiskopkondade ilmikpreesreid, kes nii kinnitavad kuulekust oma piiskopile ning armastust piiskopkondliku töö vastu ja selle viljakust, ja kelle käed on alati ristikujuliselt avali, et kõiki inimesi oma südamesse vastu võtta, ja nad on maailmas, keset tänavakära nagu minagi, ja nad armastavad seda; ja suur hulk mehi ja naisi erinevatest rahvustest ja rassidest, kes räägivad erinevaid keeli ja teenivad elatist oma kutsetööga. Enamasti on nad abielus, paljud on vallalised. Kõik nad võtavad koos oma kaaskodanikega osa väga tähtsast ülesandest teha maine ühiskond inimlikumaks ja õiglasemaks. Nad osalevad igapäevaste tegemiste õilsas võitluses isikliku vastutusega, ma kordan, kogedes koos teiste inimestega, külg-külje kõrval edu ja ebaõnne, püüdes täita oma kohustusi ja kasutada oma sotsiaal- ja tsiviilõigusi. Ja kõike seda loomulikkusega nagu iga teine teadlik kristlane, ilma väljavalitu mentaliteedita, sulanuna oma kolleegide hulka, kuid samal ajal püüdes avastada jumalikku sära, mis peegeldub vastu kõige tavalisemalt tegelikkuselt.

Samuti on ka töödel, mida Opus Dei kui ühing edendab, silmapaistvalt ilmalikud tunnusjooned – need ei ole kiriklikud tööd. Nad ei naudi mingit Kiriku hierarhia ametliku esindamise rõõmu. Need on inimese, kultuuri ja ühiskonna arendamise tööd, mida teevad kodanikud, kes püüavad valgustada Evangeelumi valgusega ja soojendada Kristuse armastusega. Täpsustan seda ühe tõsiasjaga: näiteks ei ole Opus Dei’l, ega saa kunagi olema, ülesannet juhatada piiskopkondlikke seminare, kus Püha Vaimu seatud piiskopid [8] valmistavad ette tulevasi preestreid.

Seevastu edendab Opus Dei tööliste ja põllumajadustöötajate koolituskeskusi, alg-, kesk- ja kõrgema hariduse andmise keskusi ning veel nii paljusid erinevaid töid kogu maailmas, sest tema apostellik innukus, nagu ma kirjutasin palju aastaid tagasi, on nagu kallasteta meri.

Kuid mida sel teemal veel pikemalt rääkida, kui teie endi kohalolek on palju kõnekam kui pikaleveninud jutt? Teie, Navarra Ülikooli Sõbrad, olete osa rahvast, kes teab, et ta peab aitama arendada ühiskonda, kuhu ta kuulub. Teie südamlik julgus, teie palve, teie ohver ja teie abi ei tulene katoliiklikust konfessionalismist: teie kaastöö on selge tunnistus hästikujundatud kodanikuteadvusest, mis muretseb maise ühishüve pärast. Te olete tõend, et üks ülikool võib sündida ja püsida rahva jõust.

Sel puhul soovin veelkord väljendada tänulikkust koostöö puhul, mida meie ülikoolile pakuvad minu õilis Pamplona linn, Navarra suur ja tugev regioon ning sõbrad tervest Hispaaniast. Erilist tänu avaldan ma neile mittehispaanlastele, mittekatoliiklastele ja mittekristlastele, kes on mõistnud selle ettevõtmise mõtet ja vaimu ning on seda tegudega näidanud.

Tänu kõigile neile on ülikool saanud üha elavamaks tsiviilvabaduse, intellektuaalse ettevalmistuse, ametialase võistuse paigaks ja kõrghariduse ergutajaks. Teie suuremeelne ohver on selle kõikehõlmava töö aluseks, mis püüab edendada inimeste teadmisi, ühiskondlikku heaolu ja usuõpetust.

Seda, millest ma just rääkisin, on selgelt näinud Navarra rahvas, kes näeb oma ülikoolis ka piirkonna majandusliku arengu ja eriti ühiskonna arengu tegurit, mis on lubanud paljudel noortel omandada intellektuaalseid elukutseid, mis muul viisil oleks raske ja teatud juhtudel võimatu. Arusaamine ülikooli rollist, mida see linna elus mängib, on kindel põhjus, miks Navarra on ülikooli algusest peale toetanud. See on abi, mis muutub kahtlemata päev-päevalt ulatuslikumaks ja innukamaks.

Armastada kirglikult maailma

Ma loodan – sest see vastab õiglusele ja nii paljude maade tegelikkusele –, et jõuab kätte aeg, mil Hispaania riik panustab ka omalt poolt, et kergendada ülesandekoormat, mis ei taotle mingit isiklikku kasu, vaid täielikult pühendatuna ühiskonna teenimisele, püüab töötada viljakalt rahvuse praeguseks ja tulevaseks õitsenguks.

Ja nüüd, pojad ja tütred, lubage mul peatuda veel ühel, mulle eriti kallil igapäevaelu küljel. Ma räägin inimlikust armastusest, puhtast armastusest mehe ja naise vahel, kihluse ajal, abielus. Pean veelkord ütlema, et see püha inimlik armastus ei ole midagi pelgalt lubatut, sallitut vaimu tõeliste tegevuste kõrval, milleks seda võiksid kahandada väärad vaimsused, millele ma enne viitasin. Nelikümmend aastat olen ma sõnades ja kirjas kuulutanud vastupidist, ja need, kes sellest aru ei saanud, hakkavad juba mõistma.

Armastus, mis viib abielu ja perekonna loomiseni, võib samuti olla jumalik, kutsumuslik, imeline tee, mis paneb täielikult Jumalale pühenduma. Ma ütlesin teile: tehke kõike täiuslikult, pange armastust väikestesse päevatoimingutesse, avastage see midagi jumalikku, mis peitub üksikasjades – kõik see õpetus leiab erilise koha elutähtsas ruumis, mis ümbritseb inimlikku armastust.

Te juba teate seda, õpetajad, õpilased ja kõik need, kes on pühendanud oma tegemised Navarra ülikoolile, et ma olen usaldanud teie armastuse püha Maarja, Kauni Armastuse Ema kätte. Ja siin on pühamu, mille oleme armastusega püstitanud ülikooli kampusesse, et ta võtaks vastu teie palved ning ohvriannid imelisele ja puhtale armastusele, mida ta õnnistab.

Kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt?[9] Kui palju kordi te vastate rõõmsa jaatusega püha Neitsi, Kauni Armastuse Ema kuju ees apostli küsimusele: jah, me teame seda ja me tahame nii elada sinu võimsa abiga, oo Neitsi, Jumalaema!

Iga kord, kui te mõtisklete selle mõjurikka tegelikkuse üle, tärkab teis sisekaemuslik palve: Püha Vaim valis välja midagi nii materiaalset nagu minu ihu, et rajada sinna oma eluase…, see ei kuulu enam mulle…, minu ihu ja hing, kogu minu olemus on Jumala oma… Ja sellel palvel on rikkalikud praktilised viljad, mis tulevad teadmisest, et apostel ise soovitas: Austage siis Jumalat oma ihus![10]

Teisalt ei saa teil olla teadmata, et ainult nendes, kes mõistavad ja hindavad sügavuti seda, mida me just rääkisime inimlikust armastusest, saab tekkida kõige selle väljendamatu mõistmine, millest rääkis Jeesus,[11] mis on puhas Jumala and ja mis paneb enda ihu ja hinge Issandale andma, pakkuma talle jagamatut südant ilma maise armastuse vahenduseta.

Nüüd pean ma lõpetama, mu lapsed. Ma ütlesin teile alguses, et minu sõnad tahaksid teile midagi edasi anda Jumala suurusest ja halastusest. Arvan, et ma olen seda teinud, rääkides teile igapäevase elu pühalt elamisest. Sest kas pole püha elu keset ilmalikku maailma – ilma kärata, lihtsalt, tõetruult – võimalus tänapäeval liigutavalt näidata magnalia Dei’d, Jumala väe suurust,[12] neid imelisi imesid, mida Jumal on alati korda saatnud ega lakka seda tegemast, et maailma päästa?

Nüüd palun ma teid koos psalmistiga ühineda minu palve ja kiitusega: magnificate Dominum mecum, et extollamus nomen eius simul – ülistage Issandat koos minuga ja tõstkem üheskoos kõrgeks tema nimi![13] See tähendab, mu lapsed, elamist usus.

Võtke kätte usukilp … päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala Sõna.[14] Nii julgustab meid apostel püha Paulus kirjas efeslastele, mida loeti liturgias mõni hetk tagasi.

Usk on voorus, mida meie, kristlased, nii väga vajame, ja eriti käesoleval Usuaastal, mille meie armastatud Püha Isa paavst Paulus VI on välja kuulutanud, sest ilma usuta pole igapäevaelu pühitsemise alusmüüri.

Meil peab olema elav usk neil hetkedel, mil me läheneme mysterium fidei’le, usu saladusele[15] pühal Armulaual, sest me hakkame osalema Issanda paasal, mis võtab kokku ja viib ellu Jumala halastuse inimeste peale.

Usku, mu lapsed, on vaja kinnitamiseks, et mõne hetke pärast uuendatakse sellel altaril meie Lunastamise tööd.[16] Usku, et lugeda Usutunnistust ning kogeda altaril ja sellel kokkutulekul Kristuse kohalolekut, kes teeb, et meil on cor unum et anima una – üks süda ja üks hing;[17] kes teeb meist perekonna, ühe püha, katoliikliku ja apostelliku Rooma Kiriku, mis meie jaoks on sama, mis üleüldine.

Lõpuks on usku vaja selleks, minu kallid pojad ja tütred, et näidata maailmale, seda, et kõik see ei tähenda tseremooniaid ja sõnu, vaid jumalikku reaalsust, andmaks inimestele tunnistust igapäevasest pühitsetud elust Isa ja Poja ja Püha Vaimu, ja püha Maarja nimel.


[1] vrd Ilm 21:4

[2] vrd 1 Ms 7 jj

[3] Gaudium et spes, 38

[4] 1 Kr 3:22-23

[5] 1 Kr 10:31

[6] A. Machado, Poesías completas, CLXI. Proverbios y cantares, XXIV, Espasa-Calpe, Madrid, 1940

[7] Lk 24:39

[8] vrd Ap 20:28

[9] 1 Kr 6:19

[10] 1 Kr 6:20

[11] vrd Mt 19:11

[12] Srk 18:5

[13] Ps 34:4

[14] Ef 6:11 jj

[15] vrd 1 Tm 3:9

[16] Ofertooriumi palve IX pühapäeva Missal pärast Nelipühi

[17] Ap 4:32