Prelaadi kiri (14. veebruar 2017)

Pastoraal kiri sisaldab viimasel Üldkongressil vastu võetud otsuseid, mis tuli kokku selle aasta jaanuaris

Pastoraalkirjad
Opus Dei - Prelaadi kiri (14. veebruar 2017)

Armsad, kaitsku Jeesus minu poegi ja tütreid!

1. Soovisin väga teile taaskord kirjutada ja seekord palju pikemalt. Nende ridadega soovin, et saaksite osa viimase Üldkongressi otsustest, mis leidis aset Roomas viimasel jaanuari kuul. Teen seda, sest nii, nagu isa Javier aastal 2010, soovin minagi, et te kõik tunneksite, Töö raskust, hingede raskust ning vastutust kanda edasi seda väikest perekonda, kuhu me kõik kuulume. Kogu Kirikuga soovime, nagu seda ütleb püha Paulus, lepitada maailma Jumalaga (vrd. 2Kor 5:19); see on suur ülesanne, mis käiks meile üle jõu, kui me ei toetuks üleloomulikule armule.

Mõistate, et kasutan püha Josemaría sõnu oma esimeses kirjas selle väikese Kiriku osa isana – lunastada ja pühitseda meie aega, mõista ja jagada teiste ambitsioone. Toon siinkohal ära need sõnad: See ei ole tõsi, et kõik tänapäeva inimesed – igaüks – on suletud või ükskõiksed selle vastu, mida ristiusk õpetab inimese saatuse ja olemise kohta. Ei ole õige, et praeguse aja inimesed muretsevad ainult maiste asjade pärast ega ole huvitatud taevasse vaatamisest. Muidugi ei puudu suletud ideoloogiad ja inimesed, kes neid toetavad. Meie ajastul on suuri soove ja põlastusväärseid hoiakuid, kangelastegusid ja argpükslikkust, meelepetet ja kainenemist, on inimesi, kes unistavad uuest, õiglasemast ja inimlikumast maailmast ning teisi, kes võib-olla oma algsete ideaalide kokkuvarisemisest pettununa põgenevad ainult isikliku rahu otsimise isekusse või jäävad vigade rüppe.

Kõigi nende meeste ja naisteni, kus nad ka ei oleks, kas ülevatel hetkedel või kriisis ja lüüasaamises, peame viima püha Peetruse piduliku ja selge sõnumi Nelipühijärgsetest päevadest: Jeesus on nurgakivi, Lunastaja, kogu meie elu, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks (Ap 4:12).[1]

Kõik Peetrusega Jeesuse juurde Maarja kaudu

2. Paavst on Kiriku jaoks Peetrus, kes kuulutab maailmale Kristust andes teada Evangeeliumi rõõmust.[2] Üldkongress soovis eelkõige kinnitada meie osadust Rooma Paavstiga lugedes taaskord palve, mille meile õpetas püha Josemaría: omnes cum Petro ad Jesum per Mariam.[3]

Täname Paavst Franciscust muuhulgas Halastuse Juubeliaasta eest, tema kaastundliku ja kokkuhoidliku eeskuju, apostelliku tegevuse eest kogu maailmas, läheduse eest inimestele, eriti neile, kellel seda kõige enam vaja on. Täname teda samuti, sest Peetruse ametijärglasena otsustas ta kuulutada õndsaks isa Álvaro. Kongress soovis rõhutada tunnustust, et Paavst kinnitas mu püha Josemaría, õndsa Álvaro ja isa Javieri ametijärglaseks juhtima Prelaadina Opus Deid ja seda juba minu valimise päeval. Ma juba kirjutasin teile, et tundsin end olevat segaduses aga samal ajal üliõnnelik ühtsuse üle, mille annab meile Püha Vaim, see lõputu armastus. Ma ei soovi elada muuks, kui olemaks hea Isa teist igaühele, osaledes, oma inimlikest piirangutest olenemata, Jumala armastavas isaks olemises. Mind liigutab ka see, et 1. veebruaril soovis Paavst mulle kirjutada julgustava kirja, usaldades mind Jumalaema kaitse alla.

Ehitada kaljule

3. Mu pojad ja tütred, kuidas vahendada neid paljusid arme? Uuendame oma soovi kehastada ja edasi kanda Opus Dei vaimsust, nii, nagu püha Josemaría on selle meile jätnud, olles kinnitatud sügavalt meie jumalikus lapseks olemises läbi Kristuse ning soovis otsida Jumalat meie professionaalses töös ning meie elu tavapärastes olukordades, olles maa soolaks ja maailma valguseks (vrd. Mt 5:13-14). Kristlik kutsumus on suurepärane, see viib meid müstilisele samastumisele lihaks saanud Sõnaga, mida püha Johannes Paulus II väljendas kord järgmiste julgete sõnadega, viidates Vatikani II Kirikukogu dokumendile: „Ristimisel saadud armu läbi osaleb inimene Poja igaveses Isast sündimises, seeläbi saab ta Jumala lapsendatud lapseks: pojaks Pojas.”[4]

4. Isa Javier oli hea jumalalaps ning püha Josemaría ustav poeg. See ustavus oli tema elumõtteks. Üldkongress tänab Jumalat tema elu ja õpetuste eest, kes ta oli meile Isaks aastatel 1994 kuni 2016. Kõlas kõikide prelatuuri kuuluvate usklike, Püha Risti Preesterliku ühingusse kuulujate ning kaastööliste soov rõhutada isa Javieri armastust Kiriku ja selle osa vastu Jumala rahvast, kelleks on Opus Dei. Isa Javier jättis meile viljaka näite pastoraalsest armastusest, mida ta väljendas ühes Püha Isa ja kõigi piiskoppide kolleegiumisse kuuluvate vendadega, oma pühendumisega hingedele ning murega haigete ning abivajajate pärast. Seepärast, kindlusega, et te sooviksite seda teada, kinnitan kongressist osavõtjate ja paljude teiste üldist arvamust ja soovi koguda kokku isa Javieri õpetamisele pühendatud elu puudutavaid mälestusi ja tunnistusi.

Teisalt rõhutas kongress seda head, millele aitavad kaasa Opus Dei liikmete pühakuks- ja õndsaks kuulutamise protsessid paljudes riikides. Oluline on jätkata ja laiendada isiklikku pöördumist nende poole, aitamaks paludel hingedel leida jumalikku armastust ning kristliku elu rõõmu keset maailma, millest on paljude teiste hulgas andnud tunnistust auväärne Isidoro Zorzano ja Montserrat Grases. Tunnustades pühakute olulisust, tasub Jumal tema isiklikke ande.[5] Pühakute kaudu kiidame Jumalat kolm korda pühaks ning uuendame oma pühaduse soovi: armastust Jumala vastu ning teiste vastu Temas.

5. Opus Dei keskuste administratsioonid, mis moodustavad apostolaatide apostolaadi, on nende „selgrooks.”[6] Kongress soovis taas kord rõhutada nende otsustavat rolli perekondliku õhkkonna kujundamisel Opus Deis ning abi, mida nad osutavad, et ka Keskusi külastavad inimesed saaksid sellest õhkkonnast osa. Vastame sellele annile palvega Issanda poole, et ta õnnistaks seda tegevust paljude kutsumustega ning et see oleks abiks hindamaks kodutööde tähtsust ja väärikust. Prelatuuri kuuluvad naised vaatavad üle teened, mida administratsioonid osutavad vastavalt tänapäeva vajadustele ja olukorrale, et need jääksid kodusoojust pakkuvaks keskkonnaks, millest õhkub inimlikkust ja perekondlikkust, mis teeb et iga keskus oleks meie jaoks tõeliseks Betaaniaks.

6.Lisaks soovin tänada neid, kes olid isa Javieri Custodes'ed, pühendumuse eest, millega nad teda teenisid, kongress hindas kõrgelt abi, mida annavad Opus Dei kõige vanemad või haiged liikmed oma rõõmu täis panuse eest nende võimaluste piires. Täname neid nende pideva innukuse eest, millega nad tõukavad tagant Opus Dei evangeliseerimis- ja apostellike tegevusi kogu maailmas. Sellest vaiksest abist moodustab oma osa kindlasti see pidev tähelepanelikus, mida näitavad üles need, kes nende eest armastavalt hoolt kannavad, tehes seda perekondlikus vaimus, mille oleme püha Josemaríalt kingiks saanud. Minu pojad ja tütred, palju oleneb sellest, kuidas me vanade ja haigete eest hoolt kanname!

Samuti soovis üldkongress tunnustada teie vendi ja õdesid nende panuse eest, kes nende aastate jooksul on lahkunud oma kodumaalt laia maailma, et alustada Töö apostelliku tegevust uutes riikides ja uutel laiuskraadidel. Kindlasti mäletate, kui tihti isa Javier kordas, et kõikjal maailmas on palju häid inimesi, kes meid ootavad.

Tänapäeva väljakutsed koolitus seikluses

7. Meie apostellik dünaamilisus, mis on Püha Vaimu vili, on jäänud püsima selles põhjalikus haridustöös, mida prelatuur oma usklikele pakub ja mis moodustad selle missiooni: teha kogu maailmas suurt katehheesi.[7]Kongress soovis rõhutada mõningaid osi selle õpetustöö sisust tänapäeva kontekstis. Lubage, et ma mainin siin järgnevalt neist mõningaid, et prelatuuri igas piirkonnas, igas Keskuses, igas minu poegade-tütarde perekonnas, igas hinges, aitaksid armu valgus ja võim meil näha, mida enamat me võiksime teha, ja eelkõige, kuidas me võiksime teha veelgi paremini seda, mida me juba teeme.

8. Esikohal on Jeesus Kristuse isik, keda me tahame tundma õppida, külastada ja armastada. Seada Kristust meie vaimuliku elu keskpunkti tähendab ikka ja enam süvendada meie kontemplatiivset palvet keset igapäevaelu ning aidata teistel sammuda kontemplatiivsel teekonnal.[8] See tähendab uues valguses taasavastada erinevate askeetiliste vahendite kristlik ja antropoloogiline tähendus; jõudes inimeseni kogu tema terviklikkuses: intellekt, tahe, süda, suhted teistega. Kasvatada sisemist vabadust, mis paneb meid tegema asju armastuse pärast. Aidata inimestel mõista, et iga inimene võib avastada, mis on see, mida Jumal temalt ootab ning võtta otsused vastu täie isikliku vastutusega. Toita usku Jumala armu selleks, et olla valvel voluntarismi ja sentimentalismi suhtes. Anda edasi kristliku eluideaali, ajamata seda segamini perfektsionismiga ning õpetada inimesi elama aktsepteerides enda ja teiste puudusi. Praktiseerida, ühes selle tagajärgedega, igapäevast, jumalikule lapseks olemisele tuginevat ning lootusega täidetud avatust Jumala tahtele.

Sel viisil tugevneb meie kutsumuse missioon ühes täieliku ning rõõmsa eneseandmisega. Me oleme kutsutud initsiatiivikuse ja spontaansusega parandama maailma ning selle kultuuri nii, et rulluksid lahti Jumala plaanid inimkonna jaoks: cogitationes cordis eius, Tema südame mõtted, mis on alalhoitud põlvest põlve (Vrd. Ps 33:11).

Selles valguses on innustada kõiki elama pöörates oma südamed Jumala poole ja seega eemalduda materiaalsetest asjadest. Olla vaba armastamaks: see on meie vaesuse, kasinuse ja lahtiütlemise vaimu tähendus, piibellik mõte, mida Paavst Franciscus oma õpetuses kõrgelt hindab.

Enamgi veel, meie armastus Kiriku vastu paneb meid koguma ressursse apostellike tegevuste arendamiseks ning kasvatama igaühes suurt professionaalset innukust: nii neis, kes on veel tudengid ja omavad tugevat soovi ühiskonda üles ehitada, kui ka neis, kes töötavad juba omas ametis, peaksid õige intentsiooniga hellitama endis püha soovi jõuda ametialaselt kaugele ning jätta endast maha jälg. Samal ajal julgustan ma kõiki numeraaridest mehi ja naisi, olemaks aktiivselt ja armastusega valmis pühendama endid, kui see vajalikuks osutub, niisama suure professionaalsusega, õpetus ning juhtimis tegevustele.

9. See lai vaade kutsub meid uuendama oma laienemise soovi, nagu see oli ka Töö algaegadel, et viia rõõm Evangeeliumist paljude hingedeni. Nii paljudeni, et inimesed tunneksid tõmmet Kristuse poole[9] Meie Isa ütles meile ikka ja jälle: kui me tahame, et meid oleks rohkem, siis olgem paremad[10] Ma tahan, et see mõte tekitaks meis uuenenud soovi, ühes Jumala armu ja inimeste vaba ja lahke vastusega, leida kõik need kutsumused, mida Jumal soovib - numeraaride, assotsieeritud liikmete, supernumeraaride ja Püha Risti Preesterlikku ühingusse kuuluvate preestrite kutsumused.

Vabadus ja kutsumus: siin on inimelu kaks põhi dimensiooni, mis mõlemad vajavad üksteist. Me oleme vabad armastamaks Jumalat, kes meid kutsub, Jumal on armastus ning paneb armastuse meisse selleks, et me võiksime armastada ennast ja teisi.[11] See armastus teeb meid täielikult teadlikuks meie missioonist, mis ei ole juhuslikult ja suvaliselt tehtud apostolaat, vaid harjumusest ja kutsumusest kantud apostolaat, mis on kogu meie elu ideaaliks.[12] See Jumala ja teiste armastamise ideaal viib meid sõpruseni paljudega: me „ei tee apostolaati”, me oleme apostlid! See on „Kiriku teekond”, mis viib edasi ja millest Paavst tihti räägib, tuletades meelde hellust, suuremeelsust ja isiklikku kontakti.

See „edasi minemise” dünamism, millele Jumal soovib meid ärgitada[13] pole mitte strateegia, vaid Püha Vaimu reaalne tugevus, loodamatu arm. Kristlases, Jumala lapses moodustavad armastus ja sõprus ühe asja: jumaliku valguse, mis annab sooja.[14] Praegune evangeliseerimis olukord teeb, et rohkem kui kunagi varem tuleb tähtsustada isiklikku kontakti inimestega. See suhtlus aspekt on selle apostalaadi tegemise viisi keskmes, mille püha Josemaría Evangeeliumi lugudest leidis: Võib öelda, mu lapsed, et Opus Dei töö suurimaks viljaks on vili, mille selle liikmed saavad isiklikult eeskuju ja truu sõpruse apostolaadi kaudu.[15]

Anda ja saada koolitust

10. Koolitusvahendeid jagades ja ettevalmistades oleme rõõmsad mõeldes viljadele, mida need inimeste hingedes kannavad läbi Jumala armu, mis need seal kasvama paneb (vt 1Kor 3:6). Lisaks üleloomulikele vahenditele peame esmalt pingutama kasutades selget keelt ning positiivset ja julgustavat tooni, andmaks edasi lootus täis pilti maailmast, milles me oleme kõik kutsutud elama ning kus leiab aset meie kohtumine Jumalaga. Peaksime innustama aktiivset osalemist ning näitama, millised on Opus Dei vaimsuse praktilised mõjud meie perekonna- ja sotsiaalsele elule nii, et me kasvaksime eluühtsuses, et see oleks reaalses kristlikus kooskõlas sellega, mida inimesed mõtlevad, kuidas nad palvetavad ja elavad (vt Jh 4:24; Rm 12:1; 2Ts 3:6-15)

11. Meie vennalikkuse, sõpruse apostolaadi ja usalduse puhul omavad erilist tähtsust teatud voorused: alandlikkus, samuti rõõm ja lahkus. Samuti on oluline siiras huvi teiste vastu, mis avaldub nende mõistmises ning erinevate seisukohtade respekteerimises ja austamises. Positiivne toon vestlustes lubab meil enam keskenduda arutluse all olevatele küsimustele. Olla rõõmu ja rahu toojad,[16] nagu meie Isa meile õpetas ning paluda sportlasliku sitkusega andestust, kui rahu asemel oleme külvanud hoopis rahutust. Meie majadest, nii nagu ka assotsieeritud liikmete, supernumeraride ja Püha Risti Preesterliku ühendusse kuuluvate preestrite majadest peaks õhkuma perekondlikku soojust (vrd. Ps 133:1; Jh 13:34-35).

Mulle meenub see rahu ja õndsus mida kiirgas pelgalt isa Álvaro kohalolekust, kes elas seda, mida ta meile õpetas: „See perekond on meie jaoks nii tähtis, et iga minu poeg ja tütar kannab seda alati endaga kaasas; see on nii tugev, et koheselt võib seda märgata meid ümbritsemas, mis aitab meil luua perekondliku õhkkonda kõikjal, kus me juhtume olema. Sellepärast meie perekonda kuulumine ja selles olemine ei põhine faktil, et me elame ühise katuse all, vaid vennalikkusel ja jumalikul lapseks olemisel, mida Jumal soovis oma Tööle selle esimestest hetkedest peale.”[17]

12. Ma palun Issandat, et me võiksime panna erilist rõhku nende õpetusele, kes jagavad vaimulikku juhendamist, olgu nad preestrid või ilmikud, et nad võiksid pühendunult ja oskuslikult teisi aidata. Ühes Jumala armuga peavad nad juhtima inimesi olema avatud Püha Vaimu puudutustele, kes räägib nende südamete sügavuses (vt Mt 10:20). Meie eeskuju ning ametialaste, perekondlike ja sotsiaalsete kohustuste pühendunud täitmine on hädavajalik kui tahame aidata inimestel Jumalat järgida. Meie Isa õpetas meile, et head ameti alast prestiiži võib vaadata kui ehtsat teenimist, see on teie, kui inimese püüdjate söödaks.[18] Usk valgustab inimeste mõistust ning annab nende elule mõtte; see avab neile uue dimensiooni, mis juhib nad Kristuse elu juurde.

13. Me peaksime astuma kindlaid samme selleks, et jagada pidevat professionaalset õpetust neile, kes juhivad apostellike tegevusi. Eesmärgiks on parandada nende oskusi juhtida meeskondi ning üksikisikuid. Nende vastutuseks on tugevdada nendes tegevustes kristliku identiteeti, nende toimimise kvaliteeti ning teeneid, mida nad see läbi ühiskonnale pakuvad. Kollegiaalsus on kunst, mis ei sünni niisama, see eeldab: oskust kuulata, vahetada vaateid, jagada arvamusi ning tuua igas inimeses välja parim.

Kirikus

14. Selleks, et uus evangelisatsioon vilja kannaks, on otsustava tähtsusega osadus katoliiklaste endi vahel. Osa meie ülesandest Jumala suurde perekonda kuuluvate poegade ja tütardena on kasvatada usklike vastastikust respekti Kirikus endas ning selles tegutsevate kõikvõimalike gruppide-liikumiste vahel. Peamine apostolaat, mida me kristlastena peame maailmas tegema, ning parim tunnistus, mida me saame oma usust anda, on panustada sellesse, et kirikus valitseks siiras armastuse õhkkond.[19] Selleks on vaja igale olukorrale sobival moel tugevdada sidemeid nendega, kes kuuluvad Kiriku teistesse liikumistesse, ületada võimalikud väärtimõistmised ning palvetada teiste poolt läbiviidavate algatuste eest, elades samas kollektiivset alandlikkust.

15. Kiriku ja ühiskonna hüvanguks on suure tähtsusega ka see abi, mida pakutakse preestritele ja seminaristidele. Püha Risti Preesterliku ühingu assotsieerunud ja supernumeraaridest liikmed on täieliku Opus Dei kutsumuses osalemise kaudu peaosalised kõigile apostellikele tegevustele uue dünaamilisuse andmises, olles samas täielikult kuulekad oma piiskopile. Samuti on nad esireas oma pastoraalse tegevuse kontekstis, mida nad tavaliselt teostavad täielikult selle diötseesi teenistuses, kuhu nad on määratud ning mida nad peavad aina palavamalt armastama.

Kõik Opus Deisse kuuluvad usklikud on kutsud üles palvetama ja suhtlema lähedalt ning austusega oma geograafilise piirkonna preestrite ja piiskoppidega ning tegema nendega oma võimaluste piires koostööd, kuid alati viisil, mis oleks vastavuses professionaalse töö ja perekondlike kohustuste pühitsemisega.

Preestritele piirdun ma Paavsti pihisakramendi vastuvõtmist puudutavate sõnade meenutamisega: me peame olema avatud kõigile, Jumala õrnuse tunnistajad, lahked, aidates pihtijatel oma tegude üle järele mõelda, selgesõnalised, kättesaadavad, ettenägelikud ja helded. Suure südamega pühitseme andestava Jumala lõpmatu halastuse müsteeriumi.[20]

Oleks hea jätkuvalt kasutada ära võimalusi mõnede prelatuuri liikmete, kaasaaitajate ja noorte julgustamiseks, et nad pakuksid oma abi täie isikliku vabaduse ning vastutusega katehheesi loengutes, abielueelsete kursustel või sotsiaaltöös kogudustes või mujal, kus nende abi võib vaja minna. Sellised tegevused peaksid olema kooskõlas nende sekulaarse olukorra ning ilmaliku mentaliteediga ning neid tegevusi läbi viies ei tohiks nad mingilgi viisil sõltuda prelatuuri autoriteedist. Samas sooviksin ma eriliselt mainida pühendunud mehi ja naisi, kes on teinud ning teevad Kirikule ning maailmale nii palju head. See, kes ei armasta ega austa pühendunuid, ei ole mulle hea laps,[21] õpetas meile meie Isa. Ma rõõmustan, mõeldes muuhulgas sellele, kui palju pühendunuid lisaks piiskopkonna preestritele on täheldanud oma kutsumuse kasvamist Töö soojuses.

Üldkongress juhtis tähelepanu, et Kiriku paremaks teenimiseks ning hingedele hoolikama tähelepanu jagamiseks on vajalik loomingulise ja paindliku kujutlusvõimega leida parim viis apostolaaditöö innustamiseks ja korraldamiseks. Näiteks teatud juhtudel võiksid erinevad Opus Dei keskused ühendada oma jõud, et kokku hoida inimenergia kasutust ning võimaldada rõõmu ja armastusega täidetud perekonnaelu. Või siis võivad nad kasutada väiksemaid, sobivalt sisustatud ning paindlikult organiseeritud kortereid, nii, et jagada koolitust just seal, kus inimesed on: näiteks linnasüdames, tööpiirkondades, uutes elamurajoonides, koolides või ülikoolides.

Uued väljakutsed apostolaadis

16. Üldkongress on soovinud korrata 2002. aasta kongressi kutset, mille isa Javier sõnastas järgmiselt: edendada „uut kultuuri, uusi seadusi ning uut moodi, mis on kooskõlas inimese väärikusega, kes on määratud Jumala laste aule Kristuses.”[22] Kõik prelatuuri liikmed, püha Raafaeli noored ja kaasaaitajad peavad endid tundma selle uue kultuuri peategelastena, mis peab ületama kaasaegse relativistliku mõttelaadi. See nõuab igaühelt vastavalt tema võimalustele sügavat inimlikku- nii professionaalset kui ka kiriku õpetuse alast- haritust, eesmärgipärast osavõtmist mõttekodadest, millele neil on juurdepääs, ning avatud mõttelaadi, mis võimaldab kõigiga dialoogi astuda.

Samuti on vajalik teatav mõjusus, mis omandatakse siis, kui võetakse teisi tõsiselt, ning isiklik keelte and, mida kasvatatakse sooviga end pidevalt arendada. Sellisel moel aidatakse kaasa empaatia tekkimisele, mis muudab kristliku maailmapildi veenvaks, sest see arvestab ka ligimese muredega ilma nende alla mattumata või ainult monoloogiga piirdudes. Iga inimese väärikuse austamine hoolimata tema vigadest ning ühiskonna ühise hüve austamine, rahumeelne ning vastutustundlik töö koostöös teiste kodanikega toob esile kristlike väärtuste ilu ja atraktiivsuse ühiskonna erinevates sfäärides.

17. Selleks, et mõista sotsiaalse elu teatud sektorite komplekssust, on tarvilik ekspertide abi. Näiteks digitaalse informatsiooni ja kommunikatsiooni kasutamine; enese kursis hoidmine haridusalaste initsiatiividega; institutsionaalne kommunikatsioon; ülikooli projektide haldamine; haiglate ja kliinikute haldamine ja juhtimine; sotsiaalprojektid; pärandifondide loomine ning haldamine. Ametialase kompetentsuse nõue on osa ilmalikust mõttelaadist ja käib koos preesterliku hinge soovidega: täiustada loodut ja kaaslunastada.

Uue kultuuri edendamiseks on tarvis anda koolitust nendele ekspertidele, kes suudaksid hea otsustusvõimega aidata anda kristliku antropoloogia pinnalt fookust keerulistele küsimustele, mis on eriliselt keerukad: sugu, võrdsus, vastuolu südametunnistusega, usuvabadus, väljendusvabadus, bioeetika, suhtlemisviisid – tuues siinkohal ära neist vaid mõned. Ülikoolid ja uurimiskeskused on ideaalsed paigad nende küsimuste põhjalikumaks uurimiseks.

Lisaks on vaja ettenägelikult ja julgelt töötada välja iga inimese jaoks kohandatud koolitusplaan, alustades kõige noorematest, et nende mõtted oleksid hästi orienteeritud. Me ei tohiks sulguda pelgalt kaitsepositsiooni, vaid mõistma neid aspekte erinevates vaadetes, mis on tõesed, ning pidama teiste inimestega dialoogi, õppides kõigilt ja austades hoolikalt nende vabadust, eriti arvamusküsimustes.

18. Õndsa Paulus VI tuntud sõnad ütlevad meile järgmist: „Kaasaegne inimene kuulab meelsamini neid, kes annavad tunnistusi, kui neid, kes õpetavad” ning lisaks „kui nad kuulavad neid, kes õpetavad, siis sellepärast, et nad annavad tunnistust.”[23] Tänapäeva kultuuris on vaja inimesi, kes teeksid sõnumi usutavaks. Just seepärast oleks kasulik näidata atraktiivseid tunnistusi kristlikust elust, mis on pühendatud teiste teenimisele. Peale arvamusliidrite koolitamise, on vaja panna liikuma ka algatusi, mis jagaksid informatsiooni Kiriku, ning selle rüpes oleva Opus Dei Prelatuuri kohta. Seda võib teha ka sotsiaalvõrgustike kaudu, mis on nii efektiivsed, et võimaldavad ilma viivituseta jõuda tuhandete inimesteni. Nende algatuste areng sõltub nendega tegelevate inimeste suuremeelsusest ja loovusest.

19. Lisaks isiklikule sõpruse ja usalduse apostolaadile väljendas kongress oma täielikku toetust ka isiklikele ja korporatiivsetele apostolaarsetele tegevustele. Nende viljakus on tõestatud selle tervikliku koolituse kaudu, mida need annavad: need õpetavad, harivad ja muudavad avatumaks teiste teenimisele. Eesmärgiks on see, et need algatused võimaldaksid tegeleda palju enamate inimestega, aidates neil samm-sammult avastada kristliku usu rikkust, mis vabastab hirmust ja kurbusest. Selleks, et see usk saaks igapäevaelus reaalsuseks, on tarvilikud perekondadele, kooliõpilastele, tudengitele jne kohandatud koolitusvahendid. Selleks on vaja inimesi motiveerida ja neid hästi ette valmistada.

20. Ühiskonna evangeliseerimise ja apostolaadi järjepideva arengu kontekstis on sobiv, et kerkiksid uued koolid või hariduskeskused, kus võiks jagada inimlikku ja kristlikku koolitust nii vanematele kui ka nende lastele juba varasest lapsepõlvest peale. Juhul, kui seadused ei võimalda või raskendavad selliste keskuste määratlemist isiklike või korporatiivsete algatustena, võivad kõigest hoolimata esineda tingimused, mis võimaldavad saada hingehoidu prelatuuri preesritelt.

Perekonna tähtsus

21. Oma teises entsüklikas õpetab Paavst: „Perekonnas arendatakse esimesi harjumusi, milleks on armastus ja hool elu vastu. Näiteks asjade õigesti kasutamine, kord ja puhtus, kohaliku ökosüsteemi väärtustamine ning kõigi loodud olendite kaitse. Perekond on tervikliku kasvatuse koht, kus arenevad erinevad isikliku küpsuse aspektid, mis on omavahel lähedaselt seotud.”[24] Küpseks saadakse ajaga ning suunates pilgu usaldavalt tuleviku poole: on tähtis soodustada perekondades lootuse vooruse sügava tähenduse mõistmist.

Tuleks kasuks õppida praktilisi viise, et arendada abieluks ettevalmistust, säilitada abikaasadevahelist armastust ja kristlikku elu perekonnas, kuidas õhutada vana-vanemate, vanemate ja laste sakramentaalset elu ning eriti regulaarset pihtimist. Kristus võtab avasüli vastu kõikides vanustes inimesed, mitte keegi pole kasutu ega üleliigne.

Kongress väärtustab uurimisrühmade tegevust, kes keskenduvad perekonna kasvatusliku, majandusliku ja sotsiaalse rolli uurimisele, et ühiskondlik arvamus vaataks suurperede peale soosivalt. Kohane on pöörata rohkem tähelepanu nendele, kes on juba kontaktis erinevate apostolaarste vahenditega (lasteaiad, koolid, klubid, ülikoolid, residentsid).

Perekonna koolitus, mida isa Javier nii palju innustas, on endiselt prioriteediks, sest see aitab tulemuslikult tugevdada abikaasade armastust üksteise vastu ning nende avatust elule. Lisaks aitab see kaasa sellele, et perekonna reaalsus juhib perekonna rõõmu kui kristliku vaimse paigani. Paljude algatuste kaudu jõutakse üha rohkemate ja rohkemate noorte perekondadeni ning viiakse ellu laiaulatuslikku koolitustööd. Nii võimaldatakse paljudel inimestel avastada sakramentaalse abielu ilu, mis võrdpildiks Kristuse ühendusest Tema kirikuga (vt Ef 5:32). Selle sakramendi kaudu sisenevad kodudesse Püha Vaimu rahu ja rõõm. Vanemate vastastikuse armastuses, nagu ka liturgias ja kiriku osaduses, Jumal „armastab meid, Ta paneb meid nägema ja kogema oma armastust ning kuna "Ta on meid armastanud esimesena", võib armastus vastusena õitsele puhkeda ka meie sees.”[25]

22. Kongress on tahtnud välja tuua ühe apostolaadi valdkonna, mis on viimastel aastatel erilise tähtsuse omandanud: panustada sellesse, et nii paljude katoliikliku traditsiooniga riikidest (Filipiinid, Ladina-Ameerika, Poola jne) pärit immigrantide usk ja koolitus kasvaksid ning koolitada neid ka inimlikul tasemel. Peale oma isikliku identiteedi arendamisele kaasa aitamise muudab see koolitus neid tõeliseks juuretiseks evangeliseerimise jaoks (Vrd Lk 13:20) selles riigis, mis on nad vastu võtnud. Üle kogu maailma võivad mitmed kümned kirikud, mis on piiskoppide poolt usaldatud Prelatuuri inkardineeritud preestritele, seda tööd edukalt üleval hoida, järgides oma piiskoppide pastoraalseid plaane, kellest nad sõltuvad.

Opus Dei on meie kätes

23. Apostolaaditööle tõuke andmiseks ei ole ainult numeraarid ja assotsieerunud liikmed: kohane on anda palju vastutust ka supernumeraaridele ning neid aidata. Nad peavad tundma, et Töö on nende oma, nagu veel üks laps. Nii, nagu meie Isa ükskord ütles, me kuivatame koos palju pisaraid, kasvatame paljude kultuursust; külvame palju rahu, väldime paljusid sõnelusi ja võitlusi ning paneme inimesed vaatama üksteise silmisse kristliku üllusega, vabana vihkamisest.[26] On tähtis, et minu supernumeraaridest lapsed aitaksid kogu südamega kaasa püha Raafaeli tööle, mille esmane eesmärk on pakkuda terviklikku koolitust.[27] See, et supernumeraarid panevad käima ja veavad eest noorteklubisid ning teisi haridusega seotud algatusi, on normaalne ning mõnedes kohtades isegi harjumuspärane.

Hästi omandatud koolituse tulemusena, olemata paindumatu või liialt muretsev ning kui see on ettenägelik ja sobiv, teevad supernumeraarid Jumalaga koostööd numeraaride ja assotsieerunud liikmete kutsumuste sünnil. Nad palvetavad seda võimalust silmas pidades eriliselt oma laste eest, ühes suurima austusega isikliku vabaduse suhtes ning jättes kõik Jumala kätesse.

Püha Gaabrieli töö puhul on mitmetes paikades kohane suurendada gruppide eest vastutavate, neid koordineerivate ja regulaarset isiklikku vaimulikku juhendamist jagavate supernumeraaride arvu. Tuleb kasuks rohkem neile toetuda rekollektsioonide eest hoolitsemisel, innustada neid rohkem apostolaati tegema paigus, kus pole veel Opus Dei keskust, ning hoolitseda selle eest, et supernumeraarid ja assotsieerunud liikmed võtaksid aktiivsemalt osa kindlate apostellike algatuste töörühmadest või meeskondadest. Nende koolituse lihtsustamiseks võiksid nende käsutuses olla sobivad materjalid erinevates keeltes.

Apostolaat noortega

24. Üldkongress on märkinud üles püha Raafaeli töö olulisuse, mis on meie silmateraks.[28] Esikohale soovitatakse seada üldised ja konkreetsed vahendid, mis soodustaksid iga tüüpi noortega tehtava apostolaaditöö arengut ning et Jumala armu abiga soodustatakse seda, et rohkelt noori avastaks oma kutsumuse numeraari ja assotsieeritud liikmena. Kõik Prelatuuri ja Püha Risti Preestrite ühingu liikmed mõtlevad, kuidas nad saaksid palve, suretamise ja tegude kaudu jõuda palju rohkemate noorte inimesteni.

Püha Raafaeli töös on üheks selgeks poiste ja tüdrukute koolituse prioriteediks aidata neil olla palvehinged,[29] õpetades neile praktilisel moel, kuidas Jumalaga suhelda ja Teda kuulata. Samuti on hea, kui nad avastaksid tõelise sõpruse inimliku ja üleloomuliku väärtuse ning õppimise, lugemise ja professionaalse kompetentsuse olulisuse Kiriku ja ühiskonna teenimiseks. Nendest voorustest, mille arengut peaks noortes soodustama, mainis Kongress tugevust ja meelekindlust, mõõdukust (nt tehnoloogiliste vahendite kaine ja arukas kasutamine), ja kõike, mis aitab arendada teenimise vaimu. On tähtis aidata noortel oma usku mõista ja selgitada ning teha praktilisi järeldusi selle kohta, mida peaks Issandale järgnemine kaasa tooma perekonnas, sõpraderingis ja ka erinevates sotsiaalvõrgustikes.

25. Ilus on aidata kaasa sellele, et noored ja nende vanemad väärtustaksid ja avastaksid enda täie südamega Jumalale pühendamise atraktiivsuse, nähes samas ka kristliku perekonna loomise kutsumuse kaunidust. Püha Raafaeli keskustes, kus tehakse apostolaaditööd tudengite hulgas, tasub erinevate vahendite abil käsitleda kihluse ja abielu erinevaid aspekte: näiteks supernumeraaride tunnistused, vallalistele mõeldud perekoolitused, loengud, filmid-ekraniseeringud ja valitud kasulik lugemismaterjal. Pakiline vajadus suurema hulga kristlike perekondade tunnistuste järele kutsub meid andma koolitust selle kutsumuse teekonna alguses juba enne kihlumist, tõelise austuse ja sügava usuga kristliku perekonna kui „usu, lootuse ja armastuse kogukonna”[30] evangeliseerimismissiooni.

26. Jätkakem innuga apostellikku tööd tudengite ja vallaliste või äsja abiellunud noorte professionaalidega, kasutades ära koolitust, mida tuhanded neist on saanud nii paljudes apostellikes algatustes, eriti koolides, noorteklubides ja püha Raafaeli keskustes. Selles mõttes on sobiv muuta õpilaste-vilistlaste ühendused professionaalsemaks, töötades algatusvõimega ja loovalt ning arendades sobivaid viise, mis võimaldaksid jätkata nendega läbikäimist püha Gaabrieli töö kontekstis, kaasates sealjuures palju inimesi, näiteks kaasaaitajaid.

27. Järgides Kiriku pidevat õpetust, püha Josemaría kogemusi ning Paavst Frantsiskuse sõnu ja eeskuju, peaksime püha Raafaeli ja püha Gaabrieli koolitusvahendites soodustama vaimsete ja kehaliste halastustegude tegemist. Solidaarsusega seotud isiklikud tegevused ja algatused, abivajajate aitamine ja sotsiaalne vastutustundlikkus pole midagi hetkest sõltuvat või marginaalset, vaid need on Evangeeliumi keskmes. Nendes kontekstides, kus on suurem sotsiaalne ebavõrdsus, aitab eriliselt Kiriku sotsiaaldoktriini süvendamine, näiteks kursuste või konverentside abil.

28. Apostellikuks tööks olevad ülikoolid peaksid jätkuvalt edendama rahvusvahelise mõjuga teaduslikke uurimistöid ning looma koostööpinna maailma mastaabis prestiižikate intellektuaalidega. See töö aitab arendada teaduslikke paradigmasid ja kontseptuaalseid mudeleid, mis on koherentsed kristliku vaatega inimisikust, ühes veendumusega, et ühiskonnal on neid vaateid rahu ja sotsiaalset õigluse edendamiseks tarvis. Selline valmisolek kõiki teenida väljendub muuhulgas loomulikult sõpruses kolleegide ja teiste ülikoolide tudengitega.

Mõningad prioriteedid

29. Lisaks iga kord lähemal olevale stabiilse Prelatuuri töö algusele uutes riikides, soovitab Kongress suunata apostellik laienemine mõnede paikade poole, kus juba töötatakse ja millel suur mõju ühiskonna tulevasele ülesehitusele, sest nendes asuvad rahvusvahelised organid või intellektuaalsed tõmbekeskused.

Kiriku ja hingede heaks kutsub Kongress meid jätkama püha Josemaría teoste avaldamist ja levitamist ning nendega kaasnevat ajaloolist uurimistööd. Konkreetselt soovitatakse veelgi enam arendada erinevatest vaatepunktidest (muuhulgas akadeemilisest, teoloogilisest, sotsiaalsest, vaimsest) püha Josemaría sõnumi peamist aspekti, milleks on Jumala laste töö kui pühaduse uksehing ja apostolaaditöö loomulik paik, millel on nii palju tagajärgi Kiriku ja ühiskonna jaoks.

30. Olen peaaegu lõpetamas. Olles lugenud eelnevaid lehekülgi, võite endilt küsida: kui Kongress on jõudnud nii paljude järeldusteni, siis millised on need prioriteedid, mille Jumal meile seab praegusel ajaloolisel hetkel maailma, Kiriku ja Prelatuuri jaoks? Vastus on selge: eelkõige hoolitseda armunutele omase õrnusega meie ühtsuse eest Jumalaga, lähtudes Kristuse kui Isa Halastuse palge mõtisklevast vaatlemisest. Püha Josemaría tegevusplaan jääb alatiseks kehtima: Otsi Kristust, leia Kristus, armasta Kristust.[31] Opus Dei apostellik töö on ja peab olema meie siseelu üleküllus. Need on hetked, mu pojad ja tütred, mil on aeg aina rohkem ja rohkem süüvida mõtisklusradadele maailma keskel olles.

31. Kirik on mõned kümnendid tagasi suunanud oma emaliku tähelepanu kahele prioriteedile: perekond ja noored. Ka meie väikese osakesena Kirikust tahame toetada hiljutiste Paavstide püüdlusi, et perekonnad vastaksid iga päev üha suurema ustavusega armastavatele plaanidele, mis Jumal on nende jaoks valmis seadnud. Samal ajal peaksime aitama ka kõiki noori, et nende unistused armastusest ja teenimisest muutuksid rõõmsaks reaalsuseks. Kongressi järelduste jõuliiniks on perekonnale ja noortele toeks olemine, millest võib teha mitmeid praktilisi järeldusi meie igapäevase apostelliku töö jaoks.

Ühes nende prioriteetidega sooviksin rõhutada, et oma südame suurendamisega on meil kõigil kiire – palume Jumalalt, et Ta annaks meile südame Tema enda mõõdu järgi– et sinna mahuksid kõigi meie aja meeste ja naiste vajadused, valud ja kannatused, eriti kõige nõrgemate omad. Tänapäeva maailmas on vaesusel erinevaid nägusid: haiged ja vanurid, keda koheldakse ükskõiksusega, üksindus, mida tunnevad paljud hüljatud inimesed, põgenikekriis, viletsus, milles elab arvestatav osa inimkonnast, mis on sageli taevani kostuvat ebaõigluse tagajärjeks. Mitte miski sellest ei tohi jätta meid ükskõikseks. Tean, et kõik minu pojad ja tütred kasutavad „armastuse loovust”[32] viimaks Jumala õrnuse palsamit kõigi meie puudust kannatavate vendade ja õdedeni: Vaesed – tavatses see meie sõber öelda –, on minu parimaks vaimulikuks raamatuks ja minu peamiseks palve põhjuseks. Mul on valus neid vaadata ja igaühes neist näen kannatamas Kristust. Ning kuna see teeb haiget, siis mõistan, et armastan neid ja armastan Teda.[33]

32. Kongress on soovinud otsesõnaliselt need järeldused, mis ma olen teile praegu edasi andnud, Maarja hoole alla seada. Vaid tema emaliku eestkoste läbi oleme võimelised edasi liikuma selle haarava missiooniga, mis meile Kristuse jüngritena usaldatakse. Ta on Mater pulchrae dilectionis, Puhtaima Armastuse Ema (vt Srk 24:24), kelle mäletuspäeva tähistame liturgilise pühana Prelatuuri kalendri järgi täna, 14. veebruaril.[34] Sel kuupäeval 1930. aastal näitas Jumal püha Josemaríale naiste kutsumust Opus Deis ja 1943. aastal preestrite kohta Töös. Sel viisil tuleb rohkem esile Opus Dei ühtsus, selle organiseeritud organiseerimatuse[35] ühtsus, aga eelkõige ühtsus, mis sünnib Armastusest, kõigi tähelepanelikkusest teiste suhtes, kes on Jumala ja meie Ema[36] lapsed.

Täna ma tuletasin teid meelde, kui me laulsime tänuteona hümni Te Deum pidulikult monstransi asetatud Issanda ees. Armulaud, osadus, vestlus, usaldus: Sõna, Leib, Armastus.[37] Mõeldes sellele, et Jeesus, kes praegu on peidus Leivas ja Sõnas, peab tulema aegade lõpul, palusin ma Tal tulla meile appi ning usaldasin teid kõiki Tema halastusele.

33. Minu pojad ja tütred, kui selles kaunis aga samas ärevas maailmas tunneb keegi end mõnikord üksikuna, siis ta teadku, et Isa palvetab tema eest, on talle tõeliselt pühade osaduse läbi seltsiks, ning kannab teda oma südames. Selles kontekstis meeldib mulle meenutada, mida liturgia laulab Lapsukese templisse toomise pühal, sellel liturgilisel pühal, mida oleme tähistanud selle kuu teisel kuupäeva. See ütleb, et paistis, nagu kannaks Siimon Jeesust oma kätel. Tegelikult oli see vastupidi: „Senex Puerum portabat, Puer autem senem regebat.”[38] Vana mees kandis last, aga laps oli see, kes vanakest juhtis ja toetas. Täpselt nii toetab Jumal meidki, isegi kui vahel oleme võimelised tajuma vaid hingede raskust. Nii toetab Ta meid õnnistatud pühade osaduse kaudu.[39]

Per singulos dies, benedicimus te, päev-päeva järel me kiidame Sind, Issand, ühes kogu Kirikuga. „Iga päev”, nagu armastas korrata isa Javier, püha Josemaría ja õndsa Álvaro ustav poeg. Ustav poeg, ütles ta, kes on kindlameelne igapäevases võitluses, et lasta end kanda jumalikul armastusel. Ma tõstan oma hinge Jumala poole, kes on kolmekordselt püha, käsikäes Neitsi Maarjaga, kes on emaks ennast lõputult andvale Armastusele. Tee nii, Issand, et me usu kaudu Sinu Armastusse elaksime iga päeva uuendatud armastusega rõõmsas lootuses.

Õnnistan teid kogu oma armastusega.

Teie Isa,

Fernando

Rooma, 14. veebruar 2017. aasta

Püha Maarja, Puhtaima Armastuse Ema püha


[1] Püha Josemaría. Kui Kristus on möödumas, nr 132

[2] Paavst Franciscus, Apostellik Ekshortatsioon Evangelii Gaudium, 24.09.2013, incipit

[3] Püha Josemaría. Tee, nr 833

[4] Püha Johannes Paulus II. Jutlus, 23.03.1980, vrd Vatikani II Kirikukogu konstitutsioon Gaudium et spes, nr 22

[5] Rooma riituse Missa raamat. I Pühakute tänuohvripalve

[6] Isa Javier. Kiri, 28.11.2002, nr 18 kogumikus „Cartas de familia” V, nr 125. Vrd Juhend, 31.05.1936, nr 66

[7] Püha Josemaría. Perekondlikul koosviibimisel tehtud märkmed, 6.02.1967, Noticias 1967, lk 84 (AGP, biblioteca, P02)

[8] Püha Josemaría. Jumala sõbrad, nr 67

[9] Püha Josemaría. Et me näeksime, et see oled Sina, meditatsioon 1.04.1962, raamatus Dialoogis Jumalaga

[10] Püha Josemaría. Juhend, 8.12.1941, nr 122

[11] Vrd Püha Josemaría. Sepikoda, nr 565

[12] Püha Josemaría. Juhend, mai 1935/14.04.1950, nr 15

[13] Paavst Franciscus, apostellik ekshortatsioon Evangelii Gaudium, 24.11.2013, nr 20

[14] Püha Josemaría. Sepikoda, nr 565

[15] Püha Josemaría. Kiri, 11.03.1940, nr 55

[16] Püha Josemaría. Kui Kristus on möödumas, nr 30

[17] Õnnis Álvaro. Kiri, 1.12.1985, kogumikus “Cartas de familia”I, nr 204.

[18] Püha Josemaría. Tee, nr 372

[19] Püha Josemaría. Jumala sõbrad, nr 266

[20] Vrd Paavst Franciscus. Apostellik kiri Misericordia et misera, 20.11.2016, nr 10

[21] Püha Josemaría. Instruktsioon, mai 1935/14.9.1950, märge 5

[22] Isa Javier. Kiri, 1.12.1985, kogumikus „Cartas de familia” I, nr 204

[23] Õnnis Paulus VI. Apostellik ekshortatsioon Evangelii nuntianti, 8.12.1975, nr 41

[24] Paavst Franciscus. Entsüklika Laudato si', 24.05.2015, nr 213

[25] Benedictus XVI. Entsüklika Deus caritas est, 25.12.2005, nr 17

[26] Püha Josemaría. Perekondlikul koosviibimisel tehtud märkmed, 18.06.1974, kogumikus „Catequesis en América” (1974) vol I, lk 549 (AGP, biblioteca, P04)

[27] Püha Josemaría. Kiri, 24.10.1942, nr 3

[28] Ibid, nr 70

[29] Ibid, nr 5

[30] Katoliku Kiriku Katekismus, nr 2204

[31] Püha Josemaría. Tee, nr 382

[32] Püha Johannes Paulus II. Apostellik ekshortatsioon Novo millenio inuente, 6.01.2001, nr 50

[33] Püha Josemaría. Vagu, nr 827

[34] Vrd Jumaliku liturgia ja sakramentide distsipliini kongregatsioon. Dekreet 626/12/L, 10.11.2012

[35] Püha Josemaría. Vestlused, nr 19

[36] Püha Josemaría. Sepikoda, nr 11

[37] Püha Josemaría. Tee, nr 535

[38] Tundide liturgia. Issanda templisse toomise püha

[39] Püha Josemaría. Vagu, nr 56


Copyright © Prælatura Sanctæ Crucis et Operis Dei

(Pro manuscripto)