Prelaadi kiri (veebruar 2016)

Selles kirjas kutsub Opus Dei prelaat sellel Paastuajal järgima nõuannet Püha Josemaria nõuannet, pöörduda päeva jooksul mitte üks kord, vaid palju kordi.

Pastoraalkirjad ja sõnumid

Armsaimad, kaitsku Issand minu tütreid ja poegi!


Kohe algab Paastuaeg ja taas heliseb Prohvetite hüüd: Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest. [1]

Kutse sügavale pöördumise on eriti aktuaalne halastuse aastal, mis on väga oluline kogu inimkonna jaoks. See täidab meid lootusega, et Jumal on alati valmis meile oma armu kinkima, eriti aga praegusel Paastuajal; armu uueks pöördumiseks, uueks üleloomulikuks tõusmiseks: suuremat andumust, täiuslikkusele püüdlemist ja väsimatut indu.”[2]

Püüdkem selle kuu jooksul minna edasi pöördumise teel, mis on samal ajal ju kristlase maise palverännaku kõige tähtsam osa. Seda kinnitab ka püha Johannes Paulus II oma Entsüklikas Dives in misericordia: Õige Jumala tundmine tema halastuses ja heasoovlikus armastuses on lakkamatu ja ammendamatu pöördumise allikas, mida ei tule mõista kui mööduvat sisemist akti, vaid püsivat hinge seisundit. Sest kes Jumalat sellisel viisil tundma õpib, teda nii ”näeb” ei oskagi teisiti elada, kui pidevas pöördumises tema poole. Ta elab niisiis in statu conversionis, pöördumises; just see hoiak kujutab endast iga inimese sügavaimat palverännaku elementi siin maapeal in statu viatoris.”[3]

Püha Josemari on öelnud, et me ei peaks mitte kord päevas pöörduma, vaid mitmeid kordi päeva jooksul. Igakord, kui püüad heastada käitumist mis ei olnud hea, isegi kui see ei ole patt, et oma elu rohkem jumalike mastaapide järgi kujundada, sooritad sa pöördumist.”[4]

Me peame kõik suunda sirgestama, oma südant, mõistust ja töid Jumala järgi orienteerima ja eemaldama endast kõik, mis eksiteele viib või temast eemaldada võib. Kõik me tunneme endas kalduvust patule, nagu ütles püha Johannes: Kui me ütleme:Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: „Meie ei ole patustanud”, siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.[5]

Paastuaeg, mis on eriline palve, kahetsuse ja ligimesearmastuse aeg, peaks meid sügavalt puudutama. Tõsiasi, et see langeb seekord ühte aastaga, mis kuulutab erilisel viisil Jumala halastust, tähendab edasist tõuget, et käituda üha enam taevase Isa lastena, kes vaatab armastusega meie kõigi peale. Võibolla on just see hea moment, et oma hing läbi vaadata ja uurida, kui palju oleme me mõistnud Paavsti soovitusi Pühaks Aastaks ja neid koos kogu kirikuga ellu viinud.

Paljude Paastuaja kavatsuste hulgast olen ma valinud just vaimulike halastustegude teema: palvetada elavate ja surnute eest. Palve oma lähedaste eest ja nende eest, keda me päeva jooksul kohtame on hädavajalik. Eelkõige seepärast, et palve avab meie südame ja aitab meil otsida suuremat samastumist Jeesusega; kuna see takistab meid liigselt igapäevaste asjade pärast muretsemast või vähemalt teeb selle raskemaks.

Oli tõesti üllatav näha, kui palju palvetas püha Josemaria kõigi inimeste eest, keda ta kohtas; samuti oli vapustav näha, kui suure järjekindlusega ta surnute eest palvetas, iga kord kui ta kalmistut või matuseid nägi. Seda tegi ta praktiliselt iga päev.

Nii andis ta meile suurepärase eeskuju; alati, kui ta kellegi inimesega vestles, palus ta juba tema kaitseinglit; kui ta ühest kohast teise jalutas, palus ta kõigi inimeste eest, keda teel kohtas, ka siis, kui ta neid ei tundnud, ega rohkem elus neid ei kohanud. Iga palve teiste eest oli edasine samm pöördumise poole, mida ta pidas väga tähtsaks, et üha enam Jeesuse sarnaseks muutuda. Ta tundis oma hinges, et ” me ei peaks kunagi mõtlema, et oleme juba täiesti Jumala poole pöördunud; ei, on vaja kogu aeg uuesti pöörduda, et nii Jumalale lähemale jõuda.”[6]

Selline valmisolek kindlustab ja tugevdab meie vastust Jumala kutsele, mille oleme saanud, et tõeliselt pühadusele pürgida. Paavst Frantsiskus meenutab siinjuures Jeesuse kohtumist Matteusega:” Kui Jeesus tollipunktist mööda läks, peatus tema pilk Matteusel. See oli halastav pilk, mis sellele mehele tema patud andestas. Vaatamata teiste jüngrite vastuseisule valib ta tema, patuse ja tölneri, ja teeb temast ühe kaheteistkümnest.”[7]

Pattude andeksandmine on alati seotud kutsega, Kristust järgida. Jumal ei piirdu ainult sellega, et ta meie patud kustutab, kui me siiralt andeks palume ja pihile läheme; vaid veelgi enam, ta valab meie hinge Püha Vaimu armu ja tugevdab Pühima Kolmainsuse asumist meie sees. ” Iga kiriku kutsumuse allikaks on Jeesuse halastav pilk. Pöördumine ja kutsumus on ühe ja sama medali kaks külge ning missionärist jüngri inspiratsioon kogu elu vältel.”[8]

14.veebruaril on aastapäev, mil Jumal näitas püha Josemariale, et ka naised peaksid olema Opus Deis (1930) ja (1943) võimalust numeraarpreestritele. Hiljem, 1950. aastal, nägi ta, et ka diötseesipreestrid võivad Püha Risti Preestrite Ühingusse kuuluda. Seepärast on see päev eriline tänupäev Opus Dei liikmete jaoks, samuti paljude meeste ja naiste jaoks, kes on tänulikud selle üle, et nad Opus Dei vaimsusest osa saavad.

Kristlik kutsumus toob loomulikult endaga kaasa vajaduse teistele inimestele Kristuse valgusest teada anda, soov, mis on pidev rõõmuallikas. Seda kinnitas korduvalt ka Benediktus XVI.: ”Me ei tohi usurõõmu ainult endas hoida, me peame seda kuulutama ja edasi andma ning nii tugevneb see ka meie südametes. Kui usk muutub tõeliselt rõõmuks ning on tunne, et oleme leidnud tõe ja armastuse, siis tuleb lihtsalt märgata endas soovi seda edasi anda ja teistele vahendada.”[9]

Püha Josemaria elu ja konkreetselt tema kindel pilk Jumalale nendel mälestuspäevadel näitavad meile, et panus Opus Dei laienemisele ja katoliku usu levikule on väga tihedalt seotud.

Samal ajal peegeldas see hoiak ka tema rõõmus kristlike kutsumuste mitmekesisuse üle kogu kirikus. Hiljuti väljendas Paavst Frantsiskus oma soovi, ”Erakordsel Halastuse Juubeliaastal võiksid kõik ristitud kirikusse kuulumise rõõmu tunda saada! Et nad võiksid taas avastada, et kristlik kutsumus – nii, nagu ka erilised kutsumused – sünnivad jumalarahva rüpes ja on jumaliku halastuse kingitused. Kirik on halastuse koda ja ”põrand” millest kutsumused tõusevad, millel nad kasvavad ja vilja kannavad.”[10]

Palugem armukingitust Jumalaemalt, kes on ka meie ema, ilusaima armastuse ema. Saatkem oma vaimus Püha Isa tema reisil Mehhikos 12.-18.veebruaril. Pöördugem Guadalupe Neitsi poole, et tema eestkostel neil päevil ning samuti enne ja pärast seda sünniks palju vaimulikke vilju, palju pöördumisi Mehhikos ja kogu maailmas.

Aastaid tagasi kirjutas Don Alvaro Opus Dei asutamise 50. aastapäeva puhul: ” Palugem meie Armsaimat Neitsit, et ta sisendaks inimestesse ehtsat soovi, olla truu Kristusele, kui Müstilise Ihu peale. Seda on võimalik saavutada sügava üleloomuliku pöördumise kaudu, mis juhib nad Sakramente vastu võtma, sisse elu koos Jumalaga elama, ligimesi armastama, hingekarjaseid hoolikalt kuulama ja tugevalt usku ja head õpetust kaitsma ja levitama, ilma et me endale valesid kompromisse lubaksime.”[11]

Ühinegem selle Don Alvaro palvega. Palvetage ikka minu palvesoovide eest ja ärge unustage ka kõigi haigete eest paluda. Viimasel ajal kutsub Jumal enda juurde paljusid teie õdesid ja vendi; seda on raske – väga raske! – üle elada, kuid me peame ex toto corde, kogu südamest Jumala õiglase ja armastusväärse tahtega leppima. Selles on ju ka midagi head, sest nad võivad nüüd lõplikust Pühima Kolmainsuse vaatlemisest rõõmu tunda.

Ma õnnistan teid armastusega!

Teie Isa


+Javier


Rooma, 1.veebruar 2016



[1] Missaraamat, Tuhkapäev, Esimene lugemine(Joel 2, 12-13)

[2] Püha Josemaria, Vaatluse märkmed, 2.3.1952

[3] Püha Johannes Paulus II.,Ent. Dives in misericordia, 30.11.1980, Nr. 13

[4] Püha Josemaria, Vaatluse märkmed, 1.10.1970

[5] 1 Jh 1, 8-10

[6] Püha Josemaria, Perekondliku vestluse märkmed, 1970

[7] Paavst Frantsiskus, Bulle Misericordiae vultus, 11.4.2015, Nr. 8

[8] Papst Franziskus, Sõnum maailma palvepäeval vaimulike kutsumuste eest, 29.11.2015